Vive la révolution! (osa 2) Mis seos on piirangutel ja loovusel?
- Mario Hansi
- Dec 27, 2025
- 7 min read
Updated: Dec 31, 2025
"Eesmärk ei ole luua kunsti, vaid olla selles imelises seisundis, milles kunst muutub paratamatuks."
-
Robert Henri
Pärast lugematul hulgal positiivseid ja õpetlikke kogemusi, kolme tõsisemat põlvevigastust ning viimase hooaja jooksul oluliselt vähenenud mänguaega, otsustasin 24-aastaselt jalgpalli mängmisega professionaalsel suunal lõpparve teha. Treeneritööd olin juba varem mängimise kõrvalt alustanud ja tahtsin selles vallas kindlasti rohkem süvitsi minna. Samas tundsin, et pärast aastaid spordile pühendumist soovin kogeda ka täiesti uut keskkonda, teistsuguseid inimesi ja väljakutseid. Nii avanes minu elus uus uks – asusin õppima graafilist disaini Tartus, Karlova linnaosas asuvas kunstikoolis.
Ühel kaunil kevadpäeval anti meile ülesandeks maalida monokroomne pilt: kasutada tohtis vaid ühte värvi ning musta ja valget. Kui oled kunagi Karlovas käinud, siis vast märkasid, et selles kahekorrusteliste tsaariaegsete puumajadega pilpakülaks kutsutud linnaosas on küllaltki keeruline leida kahte sama värvi võõbatud hoonet. Kuidas kujutada seda värviderohket ja rohelusest pakatavat olustikku nii väheste vahenditega? Esialgu tundus see ülesanne piirav ja peaaegu võimatu. Ometi sundis see olukord kohanema, vaatama keskkonda uue nurga alt ja leidma loovuse sealt, kus esmapilgul valitses vaikus.
Tegelikult on selline piirangutega toimetulek tuttav igale kunstnikule. Dabi Baker kirjutab oma blogipostituses "Constraints in Art" (2018): "Kunstniku võimalusi piiravad tema tööriistad, värvipalett, lõuendi suurus ja aeg, mille ta saab teosele pühendada enne kui see teda hulluks ajab. Suurepäraseid maalikunstnikke väärtustatakse sageli just selle järgi, kuidas nad on suutnud ületada meediumi enda piiranguid – segades kokku uusi koostisosi ja värve, katsetades erinevate pintslitega, muutes tehnikat ja trotsides piiranguid, seejuures luues midagi tähenduslikku nii endale kui ka loodetavasti kellelegi teisele siin maailmas."
"Ometi kohtame teatud maalikunsti stiile, mis on suurepärased just kunstniku enda seatud piirangute ja kitsenduste tõttu. Maal "Pühapäeva pärastlõuna La Grande Jatte saarel" (pildil ülal) on ilmselt kõige viljakam näide puäntillismi oskuslikust kasutamisest, kus detailsed tegelased ja maastikud on kujutatud erksate värviliste täppidega. Puäntillismi kasutamine selle illustratsiooni loomiseks oli aga Georges Seurati ja tolleaegse kunstimaailma kehtestatud piirang."
Sellest kõigest ajendatult tekib aga küsimus: kas sama ideed saab rakendada ka jalgpalli puhul?
Kas piirangud võimaldavad meil hoopis näha enamat?
Ökoloogiline lähenemine loovusele
öko+l`oogia organismide ja nende elukeskkonna vahelisi suhteid käsitlev teadusharu. (EKSS 2009)
Et mõista ennast ja maailma enda ümber, proovime sageli selgitada keerukaid nähtusi – nagu jalgpall – jaotades need väikesteks, eraldiseisvateks osadeks. Pikka aega on spordis valdavalt kasutatud õppimismudelit, milles oskus lagundatakse tehnilisteks (ning taktikalisteks, füüsilisteks, psühholoogilisteks, sotsiaalseteks jne) elementideks. Neid harjutatakse isolatsioonis ja täpselt juhiste järgi, eeldades, et kui kõik üksikosad on viimseni lihvitud, saab need hiljem kokku siduda ja edukalt soorituskeskkonnas rakendada.
Ökoloogiline lähenemine pakub sellele kõigele teistsugust vaadet. See rõhutab mängija ja keskkonna vastastikust mõju ning näeb õppimist kohanemis- ja uurimisprotsessina. Valmis lahendusi pole. Küll on aga loodud tingimused, mis aitavad mängijal ise leida ja kujundada tõhusaid viise toimimiseks.
Siiski pole ökoloogiline lähenemine lihtsalt üks alternatiiv treenerikesksele juhendamisele, vaid terviklik, teaduspõhine raamistik, mille põhiideed pärinevad ökoloogilisest psühholoogiast ja dünaamiliste süsteemide teooriatest.
Ökoloogiline lähenemine teaduses ja praktikas
Ökoloogiline psühholoogia
– James Gibsoni töödest kujunenud arusaam, et taju ei ole eraldiseisev sisemine töötlus, vaid vahetu suhtlus ümbritseva keskkonnaga. Inimene tajub maailma mitte lihtsalt kujundite ja värvide kogumina, vaid otseselt tegevusvõimaluste (ing k. affordances) kaudu, mida keskkond talle pakub.
Dünaamiliste süsteemide teooriad
– Karl Newelli ja teiste teadlaste tööd kirjeldavad sportlast pidevas muutumises oleva kompleksse ja kohanemisvõimelise süsteemina. Oskuslikkus ei ole staatiline, vaid kujuneb välja indiviidi sisemiste omaduste (füüsilised ja psühholoogilised tegurid) ja välistingimuste koosmõjul. Sageli toimub areng isekorrastumise protsessi kaudu, kus kohanemine tähendab süsteemi võimet korraldada oma eri osi tegevuse eesmärkide saavutamiseks.
Hiljem sidusid ja rakendasid ökoloogilise psühholoogia ja dünaamiliste süsteemide teooriate ideid spordi konteksti sellised teadlased nagu Keith Davids, Duarte Araújo, Ian Renshaw jt. Nii sai sõnastatud sporditeaduses raamistik nimega ökoloogiline dünaamika.
Ökoloogilise dünaamika raamistik aitab mõista, kuidas oskused ei arene pelgalt tehnika kordamise kaudu, vaid kujunevad mängija, ülesande ja keskkonna dünaamilises vastasmõjus. Selle lähenemise kaudu saavad treenerid kujundada päris mängu peegeldavaid õpikeskkondi, kus mängija õpib kohanema ja efektiivselt lahendama olukordi pidevalt muutuvates tingimustes (nagu näha allolevas videos).
Ökoloogiline dünaamika seob omavahel tervikuks järgmised kontseptsioonid ja meetodid:
Representatiivne disain (Pinder et al., 2011)
Sellest ökoloogilise dünaamika baasilt tekkinud treening- ja uurimiskontseptsioonist tuleneb põhimõte, et õppimiskeskkond peab peegeldama mängu tegelikkust ehk esindatud peab olema sama võtmeinformatsioon, mida mängija tajub ka võistlusolukorras. Siinjuures on olulisteks alam-põhimõteteks:
Funktsionaalsus - treeningul on juurdepääs samale põhiteabele nagu mängus (näiteks vastaste liikumine, kaaslaste avanemised, värava asukoht jne).
Tegevusehedus - treeningul sooritatud tegevused on liikumise olemuselt ja eesmärgilt samaväärsed nendega, mida vajatakse reaalses mänguolukorras.
See on samm eemale kontekstita isoleeritud harjutamismeetoditest, liikudes keskkondade loomise poole, mis jäljendavad päris mängu kompleksust.
Mittelineaarne pedagoogika (Chow et al., 2016)
Õppimine ja oskuste areng ei toimu sirgjooneliselt ega etteennustatava samm-sammulise protsessina. Iga mängija areneb omas tempos ja omal moel, sõltuvalt tema individuaalsetest omadustest, keskkonnast ja ülesannetest.
Sellises lähenemises ei ole variatiivsus ja keerukus takistused, vaid vajalikud komponendid, mis aitavad mängijal leida talle sobivaid ja olukorrale vastavaid lahendusi. Eesmärk on luua õppimisprotsess, mis on paindlik ja reageeriv ning mis toetab mängija autonoomiat. Treening ei ole pelgalt eelnevalt paika pandud plaani mehaaniline elluviimine, vaid avatud protsess, kus ollakse valmis märkama, ära tundma ja võimendama ka ootamatult tekkivaid arenguvõimalusi.
Piirangutest juhinduv lähenemine (Renshaw et al., 2019)
Treener ei jaga mängijatele üksnes käske, vaid kujundab keskkonda, ülesandeid ja reegleid viisil, mis suunab neid avastama, katsetama ja kohanema. Organismi piirangud (füüsilised, psühholoogilised), keskkonnapõhised piirangud (väljak, ilm, vastased) ja ülesandepõhised piirangud (eesmärgid, mängu reeglid) loovad tingimused, kus mängijal tuleb piirangutest lähtuvalt leiada jalgpalliprobleemidele ise optimaalsed lahendused.
Piirangud kui loovuse võimendajad
Piirangutest juhinduv lähenemine (ing k. Constraints-Led Approach – edaspidi CLA) on õppimis- ja treeningmeetod, mis rõhutab, et mängijate käitumist ja otsuste tegemist saab kõige mõjusamalt suunata mitte otseste juhiste või käskude kaudu, vaid läbi ülesannete, keskkonna ja mängija enda omaduste. Selle lähenemise keskmes on arusaam, et õppimine toimub siis, kui mängija kohaneb konkreetsete väljakutsetega, mis suunavad teda leidma olukorrale sobivaid lahendusi. Teisisõnu – piirangud ei piira loovust, vaid loovad tingimused, kus loovus saab avalduda.
Nagu eelnevalt sai välja toodud, eristab CLA kolme peamist piirangutüüpi:
Organismi piirangud – mängija füüsilised ja psühholoogilised omadused: keha ehitus ja kompositsioon, vanus, kiirus, koordinatsioon, väsimus, emotsionaalne seisund, isiksus jne.
Keskkonnapõhised piirangud – ilm, väljaku mõõdud, väljakukate, vastased, publik, valgusolud või muud välistingimused, mis mõjutavad mängija tegutsemist.
Ülesandepõhised piirangud – mängu eesmärgid ja reeglid, mängimise põhimõtted, taktika jne.
Oluline on mõista, et CLA (või representatiivne disain) ei tähenda AINULT jalgpalli mängimist ja AINULT mänguliste olukordade treenimist. Kui treener ei kujunda olukorda eesmärgipäraselt, muutub treeningkeskkond pigem tänavajalkaks ja seeläbi ka ebaefektiivsemaks õppekeskkonnaks, kus treener on pigem liig-passiivne vaatleja kui aktiivne kaasteeline [1]. CLA eeldab teadlikku disaini – kus piirangud on mõtestatud ja teenivad arengueesmärki, mitte ei toimi juhuslikult. Tõhus CLA-põhine treening on nagu "kavandatud kaos": piisavalt struktureeritud, et suunata soovitud käitumist, kuid piisavalt vaba, et jätta ruumi avastamiseks, katsetamiseks ja kohanemiseks.
Treeneri eesmärk ei ole lihtsalt pakkuda tegevust, vaid luua tingimused, mis soodustavad õppimist ja oskuste ülekanduvust mängu reaalsesse konteksti. Nii on treeningkeskkonna kujundamine üks treeneri olulisemaid loomingulisi väljakutseid. Mängijate jaoks kohandatud ja hästi läbimõeldud keskkond on sihipäraselt seotud jalgpalli olemuse ja võtmeinformatsiooniga.
Treeningkeskkonna kujundamine
Tõhus treening ei tähenda aga rohkem reegleid või keerulisemaid harjutusi. Jalgpall on juba oma olemuselt keerukas ja väljakutsuv. Seetõttu on heaks alguspunktiks mängu universaalsed tunnusjooned: võistkonnakaaslased, vastased, pall, väravad, väljak ja mängureeglid. Kui need on esindatud, mängitakse jalgpalli. Nende puudumisel või ülemäärasel manipuleerimisel võib kaduda ka käitumine, mida loodame mängus näha. Samas suudab oskuslik treener mängust välja filtreerida selle kõige olulisema ja vajadusel seda ka isoleeritud keskkonnas mängijani viia.
Kui palju ja milliseid tunnusjooni muuta, näiteks väravate arvu, mänguala suurust või mängijate arvu suhet, sõltub alati kontekstist ja eesmärgist. Siin tulebki mängu treeneri oskuslikkus ehk "art of coaching": oskus otsustada, millal lihtsustada ja millal keerukust lisada, et õppimine toimuks loomulikul ja tähenduslikul viisil.
Treeneri ja mängija suhe võib sarnaneda muusikaprodutsendi ja artisti koostööle: produtsent loob ruumi, häälestuse ja õhkkonna, kus artist saab oma potentsiaali realiseerida. Samamoodi võib treener toimida keskkonna disainerina, jättes mängijale vabaduse tõlgendada, reageerida ja tegutseda.
Järeldus – Rick Rubin, Johnny Cash ja looming
Rick Rubin, üks läbi aegade mõjukamaid muusikaprodutsente, ei ole produtsent traditsioonilises tähenduses. Ta ei paista silma keerukate arranžeeringute, tehniliste trikkide ega domineeriva käekirjaga. Vastupidi – Rubinit on sageli kirjeldatud kui inimest, kes eemaldab: müra, ootused, liigsed kihid ja vahel isegi kogu žanrilise raamistiku, kuni alles jääb midagi väga lihtsat ja väga ausat.
Oma raamatus The Creative Act käsitleb Rubin loovust mitte oskuse, vaid seisundina. Loovus ei sünni kontrollist ega teadmiste demonstreerimisest, vaid kohalolust, tundlikkusest ja võimest märgata seda, mis juba olemas on. Produtsendi roll ei ole õpetada, mida ja kuidas teha, vaid luua ruum, kus artist saab olla see, kes ta tegelikult on – ka siis, kui see on habras, ebamugav või vastuolus ootustega.
Minu jaoks avaldus see lähenemine kõige ilmekamalt Rick Rubini ja Johnny Cashi koostöös 2000. aastate alguses. Selleks ajaks oli Cash vananev ja haigusest räsitud, tema hääl kare ja murduv ning muusikatööstuse silmis pigem mineviku relikt kui elav looja. Paljud oleksid püüdnud neid "puudujääke" varjata – Rubin nägi neis aga potentsiaali.
Ta tegi Cashi piirangutest loomingulise keskme. Vanadus, aeglustumine ja hääl, mis ei kandnud enam jõudu, vaid kogemust, said väljendusvahendiks. Produktsioon taandati peaaegu olematuks: hääl, kitarr ja vaikus. Mitte selleks, et midagi parandada, vaid et midagi paljastada.
Selle koostöö üheks mõjuvaimaks tulemuseks on Cashi cover Nine Inch Nailsi loost "Hurt". Originaallugu räägib depressiivsest sisemisest tühjusest, kuid Cashi esituses muutub see elu lõpufaasi ausaks kokkuvõtteks. See on kahetsust täis tagasivaade, kus iga paus ja värisev fraas kannab tähendust. See ei ole tehniliselt täiuslik esitus – see on inimlik. Rubin ei juhendanud Cashi, kuidas laulda või mida tunda; ta lõi tingimused, kus Cash sai olla aus oma piirangute sees. Ja just seetõttu sündis midagi kordumatut.
Nii muusikas kui jalgpallis ei sünni kvaliteet pelgalt juhistest, vaid tähenduslikust koosloomest. See eeldab usaldust, avatust, ühist eesmärki ja julgust olla protsessi osa. Tulemuseks ei ole koopia ega "õige lahendus", vaid midagi ainulaadset – midagi, mis on sündinud inimese, keskkonna ja piirangute ristumiskohas.
Vive la révolution! ✊
Comments